Teisel pool poolsaart oli päikselisem

Eelmisel pühapäeval võtsin osa No Hate Ninjade korraldatud flashmobist, kus igaüks võttis oma vaikse disko kaasa ja kukkus keset praca de commerciot tantsima. Jube lõbus oli, aga tormine, kui tagasi sõitsin, oli isegi suur autosid vedav praam nagu pisike kalapaadike lainte vallas (ja see oli jõel!). Sain vist viimase praamiga tagasi, pärast seiskus kogu liiklus lõunakalda ja Lissaboni vahel.

1509063_209728139233805_1931054617_n Keksisime teistega ringi nagu napakad, näiliselt ilma muusikata tantsides.

Seetõttu ei teadnud esiti, kas üldse Barcelonasse minna saan, sest lend oli varahommikul ja teisipäeva hommikul oli endiselt jube tuuline, vihmane ja õudne. Aga lend siiski väljus, sain ilusa aknaaluse koha ja vajusin unne. Enne maandumist ärgates ahhetasin valjult, sest Barca on Püreneedele lähedal ja silmapiiril sinetasid ilusad lumised mäed, teisele poole jäi päikses sillerdav Vahemeri ja lennuki kõrvale sakiline Montserrat, mis ka lennukist täiesti eriskummaline välja nägi, aga päriselus… sellest räägin hiljem.

_IGP5029 Lissaboni imeline ilm, millest võid lähemalt lugeda mu venelannast korterinaabri postitusest siit 

Kohale jõudes seiklesin rongiga Passeig de Graciale, maa alt välja tulles istusin esimese Gaudi hulluse kõrvale maha ja vaatasin suu ammuli Barcelonat, mis on ikka jube suur ja paljude inimestega. Ausaltöeldes oli täiesti maalt-ja-hobusega tunne. isegi pink, millel istusin, oli Gaudilik, alpikannidega täidetud ja apelsinipuu all. Igatahes otsisin üles oma hosteli nimega the Hipstel, mis oli ikka väga hipster koht – seintel lahtivõetud analoogkaamerad ja tüpograafilised postrid, eklektiline mööbel (sealt üks tool, siit teine) ja nii palju tasuta kohvi, kui tahad. Kõrvatroppideta oleks põrgu olnud, aga 8 euri eest öö täiesti keset Barcelonat normaalne magala.

_IGP5065 Hipsteli common area, üks tuttav ameeriklanna tegi pilti, veits fookusest väljas, aga panin ilusad värvid peale ja nüüd näeb välja veits nagu Instagram, kannatate ära!

Tatsasin linnas ringi, suu kõrvuni suvalistele inimestele naeratades, sest kõikjal vulises katalaani keel ja mul on reaalne fetiš selle rahvuse esindajate suhtes. Katalaani aktsent on kõige armsam asi maailmas! Kõigil on kergelt šušišev s ja kõik räägivad kuidagi harukordselt pehmelt. Isegi kirjapilt on armas! Igatahes oli tore avastada, et portugali keele oskamisest piisab elementaarselt nii katalaani kui ka hispaania keelest arusaamiseks. Õhtul sain oma katalaanist sõbraga kokku, kes vahepeal oli saanud töö, mis hispaania kontekstis on lausa suurepärane, aga mis tähendas, et ta nädala sees väga palju aega mulle pühendada ei saanud, mis oli natuke nukker, see-eest veetsime imelise nädalavahetuse.


Avastasin, et ma siia ei olegi postitanud seda, selline igatahes on katalaani keel. Mulle hirmsasti meeldib see lugu, see räägib soojadest rohelistest õhtutest ja värvidest ja kadunud armastusest pmtselt.

Igatahes nädala sees kaesin perrä kõik kohalikud vaatamisväärsused. Elu sees ei pea enam ühtegi kirikusse minema, sest Sagrada Familia ületab niikuinii kõik. Sees on täielikult ulmefilmidest pärit arhitektuur, mida ilmestavad abstraktsed ainult värvidest koosnevad vitraažaknad läbi mille kirik uskumatult kauni värvidemänguga täitub. Fassaade, ehkki need on hetkel ehitamisel, võinuks vaatama jäädagi, üks võlub oma detailirohkuse, teine huvitavalt ekspressionistliku esteetikaga. Kolmas alles tuleb, aga selleks peab linn kaks kvartalit maju maha lammutama. Gaudi on täielik hull geenius, Park Güell tõestas seda samuti. Üritasin pilte teha, aga ükski pilt ei suuda kohalikku suurejoonelisust tegelikult edasi anda, mosaiikidel on täiesti isemoodi värvidemäng ja arhitektuur on nõnna eepiline, et pildil näeb kõik… reaalsusest erinevalt suhteliselt mage välja.

_IGP5058SHINYYYYY! Ei aga tegelikult ka, see kuidas päike nende värvidega mängib võtab sõnatuks.

_IGP5059Ulmefilmiarhitektuur! Seal on kirjeldatud ka ilusti, millisel moel Gaudi loodusest inspi võttis ja KUI läbimõeldud see kõik on ja kõike muud imelist, AAAAH KUI ÄGE, MIKS PILDID PÄRISELU EDASI EI ANNA ARGH

Artur laenas mulle oma Bicingu-kaardi, mis on selline süsteem, kus üle terve linna on jalgrattad paigutatud, mida kohalikud elanikud kasutada saavad. Kasutasin seda ühel päeval nii palju, et tagumik oli uskumatult hell veel kaks päeva järgemööda, sest Barca on ideaalne linn rattaga ringivuramiseks ja arhitektuuri uudistamiseks. See lihtsalt ei ole reaalne kui palju põnevaid maju ühte linna ära mahub! Juugendpärle iga nurga peal, moodsat arhitektuuri teisel pool, mõni Gaudi hullus kusagil asjade vahel… Imeline! Suu oli pidevalt ammuli ja hing rõkkas.

_IGP5044Gaudi hullus, mis mu hostelist kohe nurga taha jäi pmtselt.

_IGP5092 Tsau, ma olen geomeetriliselt täiuslikkuseni läbimõeldud muinasjutulinnas!

Ööelust ja inimestest – leidsin tänu CouchSurfingule ühe ägeda baari, kus terve õhtu jooksis seinal Back to the Future, seinad olid kaunistet 80ndate filmiplakatite, VHS-kassettide ja polaroidkaameratega ja kogu retroesteetikat toetas suhteliselt äge rahvusvaheline seltskond tšiilist soomeni, kellega varahommikuni kultuuridevahelistest erinevustest rääkida sai. Hostelis oli samuti meeldivalt kirev seltskond kanadalaste, ameeriklaste, hispaanlastega, kellega sai samuti jutustada igasugustest helgetest asjadest. Kohtusin paaril õhtul ka Arturi sõpradega, kes on hästi vahvad, käisime erinevates lokaalides ja avastasin, et lõuna-euroopa mehed on ikka kohati nii naised, räägivad kuidagi väga aktiivselt ja dramaatiliselt ja seebiooperlikult viimastest sõpruskonna klatšiuudistest ja habemetest ja millestiganes. Itsitasin sisimas. _IGP5132 Leidsin sellise täieliku unistuste nohikudistricti, kus oli pood poe otsas täis mangasid ja videomängude kaupa ja koomiksipoode ja kõike muud säärast. Imetabane!

Ühe õhtu veetsin oma hispaanlannast sõbrannaga uudistades kohalikke vintage-poode ja niisama vanalinnas ringi tatsates ja kohalikest ja võõramaa poistest rääkides jms, proovisin kohalikke õllesid ja kuulasin kulinaarseid soovitusi. Ühtlasi käisime Boquerial, mis on hunniku erineva toidukraamiga värvikirev turg ja El Corte Inglesis söögikraami jahil. Hea söögikraam, peaks mainima.

_IGP5110 Boqueria! Hispaanlastel on Turron ja üldiselt imelised maiustused.

Nädalavahetusel vallutasin oma esimese mäe! Sõitsime päevatripile Montserrati, mis on ühele hästi sakilisele mäele ehitet klooster. Kloostri kõrvalt algavad rajad, millelt saab erinevaid matkaradasid järgida ja mõnda mäetippu ronida. Esiti eksisime teel Barcelonast välja täiesti lootusetult ära, sest see kiirteedevõrgustik, mis sealt välja sõidab, on täiesti müstiline.

_IGP5140
Mägedesse ehitatud klooster, suht muljetavaldav, üldse ei adu, kuidas nad kogu ehituskraami sinna said omal ajal

_IGP5141Et noh, silma võttis natuke märjaks see vaade. Teisel pool olid lumised Püreneed. IIIIIIIiiiiiiiIIIIiiiiIIIIii

_IGP5186Mäe otsas avasin sinna lohistatud kataloonia kohaliku Vichy, sest ühes hiljuti nähtud Almodovari filmis oli see läbivaks teemaks ja mis parem viis selle nautimiseks. Soojaks oli läinud ja maitses soolaselt, aga pärast kahte tundi mäest üles rühkimist oli väga maitsev.

Aga Montserrat oli i-me-li-ne! Kaks tundi ronimist ja 1236m, hunnik „Ola“sid, sest tavaks on kõigile tere öelda, kes vastu tulevad, paar vihast ja võib-olla surnud mägikitse ja lõpuks täiesti tudisevad jalad, sest olgugi, et jube äge oli nautida mäetipus päikseloojangut, oli allaminek üsna otsene pimedusega võidu jooksmine, hämaras üle kännujuurikate ja läbi metsatukkade ruttamine oli veidi nagu seiklus “Kääbikus”, aga vähemate hiidämblikega.

_IGP5198Suhteliselt imeline. Tahaks siia miljon mäepilti panna, aga piirdun hetkel nendega.

_IGP5208 Viimane veel. Kohtasime mäe otsas mägikitsi, kes lihtsalt umbes peaaegu et vertikaalse kivi peal ringi silkasid. Siin pildil on näha üks väga vihase näoga liginev tüüp, kelle eest me võrdlemisi tempokalt allapoole hakkasime minema. Sel hetkel kostus raginat ja tagasivaadates enam kitsi polnud. Tea, kas kukkusid mäest alla või kadusid nurga taha, igatahes loodan, et neil on kõik hästi. 

Tahan veel! Mäed on täiesti hunnitud! Ülal ei olnud ühtki heli peale paari linnu ja see sooritusetunne ja need vaated ja… ja… kirjutan, mis ma kirjutan, seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna. Barcelonasse tagasi jõudes läksime moodsat arhitektuuri uudistama ja pärast tüüpilist Galiitsia tapaseid sööma, sest kuidas ma käin Hispaanias ja ei proovi tapaseid. Sel nädalavahetusel tahan minna Setubali lähistele Serra da Arrabidasse uitama, sest hasart tekkis ja viimaseid päevi arvestades… tahan inimeste keskelt ära.

_IGP5237Tapased! Esiplaanil üksik anšoovis (üsna jälk), kaheksajalg (imeline!), tagaplaanil midagi seoses paprikatega (suhteliselt hea) ja midagi seoses sigadega, ausalt ei saanud lõpuni aru mis (eeeeeei oska seisukohta võtta)

Nimelt oli meil tagasi jõudes Bragas kohtumine kohaliku National Agenciga, mis ei läinud tegelikult nii halvasti, aga inimeste iseloomude, lõunamaise ülereageerimise või kurat teab mille tõttu suhted organisatsiooniga nii kapitaalselt ja lõplikult metsa keeras, et kui rahalisi võimalusi oleks, saadetaks meid päevapealt koju ja see organisatsioon pärast järgmisi enam vabatahtlikke ei võta. Ja parem ongi. Aga sellest hiljem, järgmises postituses näiteks võiksingi vist lõpuks luubi alla võtta oma organisatsiooni ja sellest veidi jutustada.

Kus nüüd tuli grafomaania peale, aga nii vähe aega on jäänud.

Logisev Portugal

almada-2
Selline näeb välja vaade Almada suunas iga kord, kui jooksma lähen. Palju musta huumorit teemal, et Jeesus on kõigele siinsele selja pööranud. Tavaline magalarajoon. 

Üldine stereotüüp Portugali kohta on, et ah, lõunamaa, inimeste iseloomus on siesta, manjaana ja palmi all veini joomine. Aga päris nii see tegelikult pole, see, mis siin toimub, on natuke keerulisem. Panen kirja selle, millele olen siinoldud aja jooksul palju mõelnud, just selle kohta, miks minu arvates asjad siin kohati natuke logisema kipuvad.

Mida tasub arvestada, on see, et ca 40 aastat tagasi ei osanud 80% inimestest lugeda. Paljude vanavanemad, kes maal või töölisklassi peredes kasvanud, ei oska siiani. Kujutad sa seda ette? Salazari diktatuuri ajal muudeti haridus üle nelja klassi privileegiks, mis oli kättesaadav väga vähestele, sest rumalat rahvast on lihtsam kontrollida. Inimesi üritati kasvatada passiivseks, loiuks ja harimatuks. Need vaesuses või keskklassi alumises osas elavad inimesed, kellega me siin organisatsioonis igapäevaselt tööd teeme, on omal moel vana aja pärand – nagu eestlasteski, on portugallastes mõned armid, mille paranemine võtab aega generatsioone.

Praegugi on kõrgharidust raske omandada, sest siin tasuta kõrgharidust ei ole, kõige eest tuleb maksta ja mitte vähe.

almada-9

Ilus panelkavaade kuivava pesuga, siin moodustuvad ägedad akendemustrid.

Ühtlasi on tegu vana riigiga, vanima rahvusvabariigiga maailmas, kus sissejuurdunud traditsioone on väga keeruline muuta. Vana on see riik ka inimeste poolest, sest tööpuuduse tõttu lähevad päris paljud noored, kes vähegi võõrkeeli oskavad, välismaale. Traditsioonid on kohati isegi olulisemad, kui loogilisus. Sellest tulenevalt elavadki inimesed aasta aasta järel talviti külmades, kütteta, soojustamata korterites, kus akendest tuul läbi puhub. Kuskile sügavale on sisse juurdunud „É a vida“ suhtumine – see on elu, elu on raske. Jah, talv kestab siin paar kuud ja tegu on ebamugavuse, mitte elu ja surma küsimusega nagu põhjamaades, aga mulle kui inimesele, kellele kodu on alati seostunud millegi sooja ja hubasega, on see pisut kummaline.

Mind aeg-ajalt väga hämmastab siinne situatsioon. Inimesed ei ole sugugi passiivsed, ses mõttes, et streike korraldatakse palju, aga kui ma uudishimust küsisinud olen, et kas need reaalselt ka toimivad, siis vaadatakse mind nukra naeratusega. Nenditakse, et jah, kunagi, alguses mõningad asjad isegi said liikuma, aga praegu laiutatakse vaid käsi ja tõdetakse, et noh, kriis. Ja streigitakse edasi, sest see on ainus asi, mida sellises situatsioonis osatakse teha. Riigimasina mutrikesed loksuvad, tööd saab ainult läbi tutvuste või onupojapoliitika ja ülalpool lokkab korruptsioon. Ja ei oskagi midagi teha. É a vida.

almada-6
Kool, kus töötan. Kolm maja ja hunnik poolelijäänud ehitusi on ka, aga suurel jaol toimub õppetöö sellistes treilerites, kooli puhvet on seal jne. Treilerid on paremad, kui klassiruumid, sest klassiruumides pole mingisugust kütet, treilerid on pisikesed ja soojad, aga ei saa ka öelda, et seal väga palju õhku oleks. 

almada-7

Koolikoridor treilerite vahel. Ehitused jäid pooleli ca 3 ja pool aastat tagasi, kui firma läks pankrotti, hetkel arenduse kohta eriti uudiseid ei ole. Ajutised lahendused kipuvad siinkandis ikka väga püsivateks jääma. 

Siinoldud senini kaheksa kuud on hästi huvitavad olnud, sest Almada on Eesti kontekstis… ütleme, et umbes Maardu. Oleks, et ma Eestis Maardus elaks ja töötaks, oskaksin paremini võrdlusmomente tuua. Igal juhul on siinelu suhteliselt hea jäine reaalsusedušš, mis paneb tohutult väärtustama neid võimalusi ja seda tausta, kust Eestis tulen.

 

Eelmisel nädalavahetusel tegelesime Anniga ühe kummalise tantsuprojektiga, kus ta tantsis mööda Lissaboni ringi, ma filmisin ja monteerisin sellest mingi eksperimentaalse videokese kokku. Eelkõige oli jube vahva midagi sellist teha, kolmjalg ja kaamera kaenlas mööda Almadat ja Lissaboni tuiata, leida mõni huvitav koht, asjad üles sättida ja juhendada, et ou ou, tantsi siiapoole veits. Käigu pealt tuli mingi vabanemise süžee, meri ja tuul ja hullult ägedad lõpukaadrid. Kes soovib näha, küsige aga 🙂

27012014767

Statiiv näeb mingi valguse ja mingi nurga all välja veidi nagu automaatrelv, ratatatat. 

27012014766

Näeme sel peegeldusel välja nagu osa mingist suuremast pildist. Meta. 

Image

Screenshot!

Tööl on organisatsioonisisesed pinged natuke maha läinud, keegi ei karju enam vähemalt ja üldiselt… palju sellist pinnapealset naeratamist, mille all ikkagi mingid koletisevarjud vilksatavad. Ei oska muudmoodi seletada. Saime auditi tulemused teada, ei olnud ilusad tulemused, apparently audiitor oli taastuvenergia insener, kes ei teadnud midagi EVSist ja üldiselt… argh, Portugal!

Järgmine postitus saab olema sellest, miks minu arvates see riik omadega nii metsas on. Ohtralt rohkem ja vähem üllatavaid tõsiasju. Stay tuned.

Selle kõige vastu otsustasin nädalavahetuse maal veeta, sest Almada hall ja kole linnadžungel viskas üle. Igatahes, sõitsin Canaviaisi, vabatahtlikest sõbrannadele külla.
Sain kitse sarvede vahelt sügada, lammast puudutada ja patareisid laadida. Alentejos paistis vahelduva eduga päike, öösiti siras taevas kordades rohkem tähti, kui Almadas ja oli palju külmem. Ainus lärm oli koerade haukumine või aeg-ajalt kuskil kaugel plärisev muruniiduk, ei olnud jauravaid naabreid või lakkamatut tänavamüra. Magasin jaburalt kaua. Vaatasime ära Star Wars Episode IV ja Episode V, üks õhtu tegime kaminasse tuld. Täielik idüll.

Pildijada:

Image

Tüüpiline Alentejo maja

Image

LAMBAD! 

Image

KITSED! Sügasin seda tüüpi sarvede vahelt ja söötsin talle võilillelehti. Udjudjuiii! 

Image

Umbes sellise näoga olin kogu aja. Eukalüptipuul on šeff diagonaalne koor. 

Image

Alentejo õieaasad veebruarikuus! Kõik õitseb!

Image

Kõik kured nähtavasti Egiptusesse ei jõua, osad jäävad siia ka.

Image

Üks üüratult rahulolev Kata.

Eile oli üks tormine ja märg ja õudne õhtu, niisiis otsustasin, et lähen proovin midagi uut. Midagi seoses mugavustsoonist välja pürgimisega, eksole.

Anni viis mind forrot tantsima (Brasiilia paaristants). Õpetajaks oli ebamaiselt ilus brasiilia noormees, kui ma temaga vahepeal tantsisin (partnereid pidi kogu aeg vahetama), kohmetusin sedavõrd, et tallasin ta varvastel, virutasin vastu pahkluud, läksin näost üha punasemaks, unustasin ära kõik sammud ja otsustasin, et ma ei lähe enam kunagi ühtegi tantsuklassi, kthxbye. Mõne asja osas on mugavustsoon ikkagi asja eest. Lõbus sellegipoolest.

Pärast sellist fiaskot läksime ja istusime Anniga ühes õdusas kohas, kus õlle kõrvale tasuta popkorni pakutakse, arutlesime elu, üksinduse ja üksilduse teemal. Ilus õhtu lõppkokkuvõttes.

Niiske

Vihmad on kohal ja kuivust ei leia kusagilt. Rõskus poeb kontidesse ja hinge, külmus enam isegi ei heiduta. Atlandi ookean toob heitlikud tuuled ja ootamatud ämbritäied padukat. Kodust väljudes ei tea kunagi, mis ees ootab.

Vahva fakt: Lissaboni kandi aastane sademete hulk on sama, mis Dublinis. Sajab umbes 90 päeval aastas, nii et võite vaid ette kujutada, millist sorti vihmad siin on. Eesti sügistormid aint got nothin’ on this.

Sealjuures on ka inimesed mornimaks muutunud. Töökeskkonnas on igapäevane pinge ja veelgi rohkem karjumist, närvid on nädala lõpuks nagu viiulikeeled. Jooksmas käimine teeb olemise veidi paremaks, aga suht must aeg on parajasti käimas. Igasugune soov tulevikus lõunamaale tööle jääda on hetkel täiesti ära hajunud. Nagu ilm, on ka inimesed jube heitlikud, kunagi ei tea, mis reaktsioon teiselt poolt vastu tuleb, kui midagi ütled.

Selle vastu peaks hullulpööra sotsiaalseks muutuma, eksole, otsima seltsi ja õues lõbutsema, aga märjad jalad ja võõrad inimesed ei tundu eriti ahvatlevad, niisiis naudin isolatsiooni ja poen teki sisse peitu, vabadel õhtutel maalin-joonistan, nikerdan midagi arvutis või tegelen millegi eskapistlikuga. Une-eelsed ristsõnad hakkavad otsa saama, kui keegi tahab juurde saata, küsige aadressi.

Kolm kuud on veel jäänud, aga ohtralt seiklusi on veel ees: veebruari keskel sõidan Barcelonasse, aprillis enne tagasitulekut käin ära palverännakul Portost Camino de Santiagoni (mitte religioosne palverännak, pigem selline… sisekaemuslik) ja 13. aprillil kell 17.10 olen Eestis, kui Easyjet mind ära ei eksita. Niisiis on hetkel pigem selline laine madalseis järgneva jaoks energia kogumiseks ja enesearenguks. Meeldiv sealjuures.

Eelmisel nädalavahetusel käis mul Portost külas Jane, kolm väga toredat päeva täis jutustamist, jalutamist, kedagi, kellele süüa teha (ah, palun, kui ma Eestis tagasi olen, laske mul endale süüa teha!) ja head meelt.

Ükspäev käisime vene neiudega Fadot ka kuulamas, kes Lissaboni satub, otsigu Alfamas reede õhtul üles koht nimega Tasca do Jaime, seal on eriti ägedad vanamehed, kes võimsalt fadotavad. Natuke keeruline üles leida, nurgataguse nurga taga ja keldris, aga uudistamist väärt.

Tagasi tööl

Teadsin, et esimene nädal tööl saab olema teistsugune, sest meil pidi olema rahvusvaheline kohtumine. Päris täpselt ei teadnud, mis see olema saab (nagu ikka), aga nüüd tagasivaates SEE OLI NII VAHVA.

Töötame koostöös teiste organisatsioonidega sellise platvormi kallal, mille nimi on “The Others”, mis on inimõigusi tutvustav tööriist, st inimesed kasutavad seda selleks, et aidata lastel ja noortel tutvuda inimõigustega, asi peaks tulema midagi interaktiivse mängu sarnast.

Sel nädalal kohtusid inimesed Katalooniast, Jordaaniast, Egiptusest ja Portugalist selleks, et mõelda välja tegevuskava, tegelasi, plaanida edasisi käike. Minu ülesanne oli kõike üles filmida, pildistada ja kaasa mõelda karakterite loomisel, tegeleda disainiga jms, st anda kõigele nägu. Pmtselt võite saidi esialgset ja katkisevõitu versiooni vaadata siit.

Kohtumisel oli tohutult äge vesta juttu inimestega Jordaaniast (neil oli just natuke aega tagasi lumetorm) ja Egiptusest, lihtsalt uudishimust, kuivõrd erinevad kõik asjad on. Ja palju oli sellist lõuna- või õhtusöögilaua taga istumist ja arutelu, mis on erinev, mis on sama, mis on täitsa pea peale keeratud.

Jordaania neiu rääkis väga rahulikult, kuidas temal veab, sest ta on liberaalsest perest, kes lubab tal üksi reisida ja isegi poiss-sõpra pidada, aga üldiselt kortsutatakse selle peale ikka väga palju kulmu ja noored deidivad heal juhul salaja. Põnev oli ka kuulda seda, et Egiptuses on lihtsam inimene surnuks sõita kui alla ajada, sest surnuks sõitmine tuleb odavam ja lihtsam ajada. Õõvastav. Sinnakanti liiklema ei kipu.

See oli täpselt see, mida ma siinkandis hullult igatsenud olen: kultuurivahetus. Isegi oma organisatsiooni inimestega sain rääkida sellest, mis Portugalis momeelest imelik on, sain sellele põhjendusi ja… olgem ausad, mumeelest peaks EVS sellistes kohtumistes seisnemagi, mitte kontoris istumisel ja omaette arvutis nohisemisel ja prokrastineerimisel.

Proovisime erinevate rahvuste toite, sokutasin lauale ka Eesti kamatahvli ja valge mustikašokolaadi. Hispaania/Kataloonia Turrón oli imehea, osa sellest oli natuke nagu mandlihalvaa, osa martsipan pähklitega. MmmmmmmmImage

Nägin enamuse kohtumisest selline välja. Kaamera näos st, riideid vahetasin ja ei olnud ainult õues. 

Image

Vaade Palmelast, käisime seal uuesti päikseloojangu ajal hingematvaid vaateid nautimas. 

Eesti

_IGP4168

Pireti juures nägin sellist asja, suhestumisväärne.

Istun tagasi Almadas, väljas ladistab vihma, kõrval on kohv, mis on ainus soe asi selles toas. Eile läksin ja ostsin posu küünlaid, lootuses, et soojus ja valgus võtavad selle läppunud haisu ja rõskuse veidi vaiksemaks. Peaaegu et töötas.

Eesti on veidi keeruline asi, millest kirjutada, aga võiks.

Eelkõige keeruline selle pärast, et kõik seitse eemaloldud kuud ei tundunud seal üldse… olulised. Põhimõtteliselt on elu Portugalis nagu Alisa kunagi tabavalt ütles üks elu teise sees. Kui enne lahkumist oli selline tunne, et olen puhta teine inimene, loomult iseeneslikult kõikvõimas ja nii lahe, et ise ka enam ei usu, siis Eestis tulid vähemalt osaliselt mõningased hirmud ja ebakindlused kolinal tagasi.

Just seetõttu, et jõudsin järeldusele, et eelistaksin ikkagi tagasi tulla. Kui enne siit äraminekut oli põhjalikult suva mis maailmanurgas järgmiseks maandun, siis nüüd ei tundu Eesti enam teps mitte halb koht.

Ehkki välismaal elamine on uskumatult äge, on see ikkagi jagamata/jagamatu kogemus. Elan siin ainult enda jaoks ja enda suva järgi ja see on hästi hea endaga sõbraks saamise nimel, aga see sai nüüd tehtud, tahaks nüüd teistega ka sõber olla. Ja ofkoors rahvusvahelised sõbrad-tuttavad on fantastilised, aga pere ja kodu ja süda on kodumaal. Ja kodumaa on nii väike ja väheste inimestega. Portugalis on rahvast küll ja veel, küll siin mu asjaajamised ära asjatab, aga Eestis tundub iga tehtud tegu edasiiv. Vabatahtlikku tööd tahan millegi jaoks kindlasti ka kodumaal edasi teha, aga näikse kus.

Jõuluõhtu eel istusime õe ja emaga vaikselt, jõime veini, saunatasime ja lobisesime. Jõuluõhtu oli rahulik ja tore, aga sõitsime linna tagasi suundudes metsseale otsa.

Enne jõule sain kokku hulga inimestega. Pärast jõule ka. Head kokkusaamised olid.

Aastavahetusel olime hunniku rahvusvaheliste inimestega Praca de Commerciol, ilutulestik peade kohal möllamas, pärast käisime Mourarias.

31122013755

Läti neiul Agnesel olid linnukesed peas, mis oli imevahva! Ma panin neile nimeks Saša ja Maša (roosad), Vova ja Dima (sinised) ja Nadja (kollane). 

Hommikul istusin umbes tund aega hüpnotiseeritult Anni pest reject seadeldist vaadates ja mõeldes asjade üle järele. Mingil hetkel liitus Anni ka, siis jutustasime ja vaatasime vilkuvaid tulukesi edasi. Esimene jaanuar oli aeglane hommik, õhtul istusime mo juures peatuvate sloveenlase, itaallanna ja kreeklannaga, jutustasime maailma erinevuse üle ja sõime rämpstoitu, sest esimesel jaanuaril oli kõik (kaasaarvatud supermarketid kinni)

01012014471

Ma ei tea, kas teie teate seda absurdsusehetke, kus mõtted on täiesti kusagil mujal, aga pilk ühte kohta fikseeritud. Ja kui äkitselt teadvustad endale, mida sa parajasti teed (sel pildil istun Alcantaras kuskil põrandal ja olen vaadanud üle tunni järjest plinkivaid tulukesi), siis see tundub täitsa sürreaalne ja hästi naljakas ja kuidagi täiesti maailmast väljaspool. Kui ei tea, siis noh, ups. 

Uus aasta märgib kampaania “Get your shit together 2014” algust. Näikse, kuidas läheb.

Istun Amsterdamis ja kirjutan viimase aja juhtumisi üles

Vahepeal on toimunud kiirtrip Évorasse, üks kirev soolaleivapidu, paar jõulutähistamist organisatsioonis, hüvastijätud ja kino.

Soolaleivapidu oli kusagil Sintra lähistel Rio do Mouros. Palju veini, palju inimesi, kummalised flashbackid köögis istumisest ja kõval häälel sõnadel “hobune ropsib” põhineval jam-sessionil, sealjuures inimesi, kes aru said, mida need sõnad tähendavad, oli peale minu ainult üks, kõik teised laulsid heledal häälel kaasa eksootiliselt kõlavat võõrakeelset fraasikest. Üldiselt kirev värk, palju rahvast, palju veini, palju peavalu järgmisel hommikul, kui kell 8 hakkasin Lissaboni poole liikuma.

Pidime spaanlastega rongis kokku saama. Sain 10 min enne rongi väljumist kõne, et nad jäid trammist maha, aga võtsid takso ja jõudsid siiski ilusti rongile. Mind alati hämmastab, kuidas nad suudavad läbi elu kuidagi õõtsuda nii, et jõuavad viimasel minutil või ei jõuagi kuhugi, sest uimerdavad, on väsinud vms.

Esialgu pidime üldse auto võtma ja ümber Portugali sõitma, aga kellelgi polnud krediitkaarti ja sinna see plaan jäi. Mis seal’s ikka.

_IGP4116

Rämedalt vihased haned olid Evoras. Võiks asjalikke pilte ilusatest inimestest panna, aga täna ei ole see päev.

Évoras olime tegelikult võrdlemisi lühikest aega, sest kõik olid erinevate asjaolude tõttu üsna väsinud, vaatasime mõningad turistiasjad üle ja tulime tulema. Plaan on uuesti minna mingi hetk, teistele vabatahtlikele külla.

_IGP4095

See kurg toob kristlastele lapsi. 

Seal on inimluudest laotud kabel, päris khuul. Arutlesime, et see näeb välja natuke nagu mõnest vanast arvutimängust. Ühtlasi oli ilm meeldivalt (jaburalt) suvine.

Jõulutähistamised olid eelmisel nädalal. Palju Portugali kooke, sööke ja jooke, mängisime ülemuste vastu ja omavahel wii sportsi. Üllatavalt lõbus.

Portugali söögid on täiesti imelised ja saavad kunagi päris oma postituse arvatavasti. Teenimatult tundmatu köök.

Kinos käisime Arturiga Hobbiti teist osa vaatamas. Mis on imelik Portugali kino juures, on see, et filmi keskel, reaalselt keset stseeni tehakse vahepaus 7-10 minutit, tuled pannakse põlema ja inimesed käivad vetsus, teevad mida iganes ja pärast aja möödumist film jätkub.

1525515_10152092738146670_1483449595_n[1]

Thorin Tammiskilp rääkimas millestki eepilisest ja BAM selline ekraan. 

Ja siis ütlesin mitu õhtut head aega oma võrratutele katalaanidele, otsustasin teha varsti tripi Barcelonasse, poetasin paar pisarat ja asusin hommikul kella nelja paiku teele Amsterdami suunas, kus praegu külma eest mingisugusesse imelikku senegali v somaali vms kohvikusse pakku tulin.

Kõige hipsterim linn maailmas, kõik tunduvad kurjad, külmad ja üleolevad, kolm korda oleks ratta alla jäänud ja kõik on jube kallis. Aga veidikene veel ja olen juba kodus ka.

_IGP4151Külm, liiga ereda päiksega, inimesed põrnitsevad ja kuidagi kahtlaselt põhjamaine. Võiks panna normaalse valgusega pilte, aga täna ei ole see päev.