Author Archives: katastroof

About katastroof

I am ten ninjas

Portugalis ürituse korraldamisest

Kool, kus ma töötan, on täis igasuguseid õpilasi. Sealhulgas ka väga madala haridustaustaga peredest pärit noori.

Otsustasime neile korraldada rahvusvahelise päeva, st tutvustada Alisaga oma kodumaid ja EVSi võimalusi. Niisiis oli meil koolis Eesti-Vene-Portugali päev. Vahva, eks?

Mulle meeldis väga seda asja korraldada. Enamus asju sujus tänu meie õpetaja Judithile. Ausõna, ma tahan vanemaks jäädes täpselt tema moodi olla – ta on alati hoolitsetud välimusega, maitseka värviga huultel mänglemas naeratus, väärikas, igas olukorras jäise rahuga, aga süda on tal hiigelsuur ja hästi soe. Ja kannatlikkust säärase kapaga, mida ma pole elus kohanud.

Ausõna,  meie portugali keele õpetajatest: nad on imetoredad. Enamus tunde kulus lihtsalt elust jutustades, seega räägin endiselt grammatiliselt suht nigelal tasemel, aga see siirus ja soojus, millega nad meid kohtlesid, meist huvitusid ja meie eest hoolitsesid… Seda ei anna kirjeldada. Ja kannatlikkus, kui ma järjepidevalt sugusid või aegu sassi ajan või kogemata passarinho asemel passarinha ütlen (üks on linnuke, teine naissuguelund)

Ja Judith aitas meil ideest ürituseni kõike korraldada rahuliku käega juhtides. Kui paar päeva enne üritust selgus, et saali ei ole võimalik kasutada – hankis uue. Täiesti imelise rahuga. Kui viimasel hetkel projektor ei töötanud, hankis uue. Imelise rahuga. See oli väga kõva.

Ei mingit närveldamist. Mis aga mind, kui kannatamatut põhjamaalast alati hämmastas, oli see kuidas alati, isegi siis, kui kiirekiirekiire peaks olema, ja mul on üldiselt see noh tavai, teeme asja ära ja lähme elame oma elu edasi suhtumine, pidi alati leidma aega selleks, et ikka küsida, kuidas siis pojal läheb või ilmast või muust tühjast-tähjast jutustada. Kõigiga, kes teele ette sattusid.

Või siis nt pidin kõlarid hankima ja tädi, kelle käes võti on, veetis viis minutit telefoni otsas. Seisin ta kõrval, ootasin veidi kannatamatult (sest mäetäis asju oli vaja veel organiseerida) ja kuulasin:

“Aaa mis sa lõunaks sõid? Sardiine, jah? Aa, hästi. Kartulitega või? Aa, tore. Hispaania kastet ka kõrvale panid või? Aa, mõnus.”

Asjad tiksuvad siin teises tempos lihtsalt ja see on iselaadi vahva, ehkki vahel maruärritav.

Also bürokraatia pisiasjadeni:

Tahtsin plakatit üles panna:
Töötaja: “Printisin sulle ühe plakati välja, aga kui sul teist vaja oleks, oleks autorisatsiooni vaja. Kas sul keegi, kes allkirja annaks, on olemas?”
Ma: “Ei, aga olgu, ei ole teist vaja praegu. Kas ma selle ühe plakati võin juba uksele üles panna, et kõik, kes kooli tulevad juba hommikul näeks, et selline asi on toimumas?”
Töötaja: “Ei, selleks on sul plakati peale direktori allkirja vaja”

…what

ja muud sellist.

Jahtisin direktori lõpuks üles, kõik on sellise telenoveelaliku lõunamaa külameeleoluga: küsi nelja inimese käest, keegi kellelegi jutu sees ütleb, et keegi kuskil kedagi otsis ja lõpuks põrkad ikkagi koridori peal kokku ja keegi midagi millestki ei tea.

Igatahes üritus sai organiseeritud ilusti ja korralikult.

_IGP5553Vene laud. Ärandasin mõned plakatid. 

_IGP5555Eesti laud IT-linnukestega

Esimene esitlus läks imevahvalt – saime klassiga hästi hea kontakti, selline back-and-forth naljatlemine ja uudishimu Eesti kohta.

Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi öelnud, et ma olen kahe klassitäie mõningaste raskustega noorte ees, räägin suht pingevabalt ja rõõmsameelselt Eestist ja vabatahtlikust tööst ja naljatleme kõik koos portugali keeles, siis ma vist ei oleks väga uskunud.

Teise klassiga nii hästi ei läinud, nad olid nooremad ja polnud millestki eriti huvitatud ja veits norisid mu lopergust portugali keelt, aga noh, kõik ei saagi sujuda.

_IGP5586
Noored 

Igal juhul oli hästi inspireeriv, kuidas paar noort mu juurde pärast tulid ja rääkisid, kui inspireeriv neile see päev oli ja kuidas nad kindlasti tahavad vabatahtlikku teenistusse tulla ja et neile hirmsasti meeldis mu esitlus Eestist ja et mu riik tundus neile hästi huvitav.

Soe ja õnnelik oli olla selliste kommentaaride peale.

_IGP5567Eesti söögid. Sprotivõileibu isegi ei puututud. 

_IGP5568
Vene söögid. JÕHVIKAD TUHKSUHKRUS! 

Ja nüüd on jäänud vaid veel pakkimine ja palverännak. Kõik on jube lahtine, ei tea ei ajakava ega seda kuidas asjad kulgevad, kelle juures magan ja kunas ära kolin, aga mis seal’s ikka, küll kuidagi laabub.

 

Iselaadi armulugu

Kevad lõi pähe ja pühkis meelest talve mustuse, külmuse ja masenduse. Ärkamise aeg! Olen viimasel ajal üritust planeerinud, otsi kokku sõlminud ja kandideerinud töökohtadele. Lisaks kiindusin ära millessegi täiesti ootamatusse, nimelt ühte kirjanikku. 

Eelmise pühapäeva tantsupartner osutus imevahvaks noormeheks, kellega eelmisel nädalal korduvalt õues käisin. Aeg lippas alati hilisõhtuni jutustades. Ühesõnaga – nagu elus ikka läheb – täpselt enne äraminekut sain tuttavaks kellegi üüratult inspireeriva, intelligentse, naljaka ja ägedaga, kellega hirmus hea klapp tekkis. Sealjuures sain lõpuks teada ka kuidas olen kogu siinoldud aja kohalike standardite järgi täieliku sotsiaalse ebardina käitunud, lugusid ja arvamusi Portugali ja portugallaste kohta rahvuse esindaja käest, ajalugu, traditsioone ja palju muud. Õhtute viisi arutelusid kirjandusest, videomängudest, kunstist jpm. Päris ehtne portugallasest sõber, vahi aga. Mõlemad kirume fakti, et juba oktoobris tuttavaks ei saanud (ta tuli siis väljamaalt), sest nii samal lainel vestluskaaslast pole kumbki reaalselt ammu leidnud.

Aga mitte temast ei ole inspireeritud tänase kirjatüki pealkiri, sest iselaadi armulugu on mul hoopis Fernando Pessoaga.

Algas see juba kuid tagasi, arglikult ja pelglikult e-lugeris esimesi lehti lugedes. Kummaline oli istuda Cascaisi rongis ja lugeda kirjeldust aastatetagusest Cascaisi sõitmisest. Aga see ei tundunud õige, sest lugedes tekkis vastupandamatu vajadus asju alla joonida, et hiljem üles leiaks. Kohati tahaks terve selle raamatu alla joonida, kui nüüd päris aus olla. Ja eile pärast Belémis Jerónimose kloostris ja moodsa kunsti muuseumis käimist kesklinna poole kõndides uitasin Alcantarasse LX Factorysse imetoredasse raamatupoodi “Ler Devagar” (Loe Aeglaselt), millega mitmeid mälestusi seotud on. Jõudnud tõdemusele, et arvatavasti ma lähiajal enam sinna ei satu, otsustasin mälestusi tähistada raamatuostuga. Ja nüüd mul on päris oma lõhnav ja paberist “Book of Disquiet”.

IMG_4892
Raamatupoe interjöör, hullupööra vahva

Pessoa paneb täiuslikult sõnadesse need nihkes tundmused ja mõtted, mis mul siin olles tekkinud on. Lissaboni üksildasest üksindusest olen varemgi rääkinud. Siin on mingi nukrus ja rahutus, mida on külastajale raske seletada, aga elades jääb külge ja portugallaste saudade. Või ehk on see ainult minu tagasihoidlik kogemus. Igal juhul istusin Miradouro de Sao Pedro de Alcantaral ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja olin püha õnne täis kuni märkasin, et olen suhteliselt läbi külmunud. Läksin kohvikusse ja lugesin edasi. Läbi ei saanud, sest uus sõber tuli linna ja läksime sushitama ja veinitama jms. 

Ei taha ka, et läbi saaks, ah, mis raamat! Liblikad kõhus! Ideedelend! 

Asjad, millest Pessoa räägib, on ajatud. Ma elan siinsamas linnas kus tema elas sada aastat tagasi, aga ta on ikka veel siin. Pole vist olemas võrratumat raamatut, mida Lissabonis lugeda.

Walking on these streets, until the night falls, my life feels to me like the life they have. By day they’re full of meaningless activity; by night, they’re full of meaningless lack of it. By day I am nothing, and by night I am I. There is no difference between me and these streets, save they being streets and I a soul, which perhaps is irrelevant when we consider the essence of things.

Päev nagu PÖFFi filmist

Eile oli venelanna sünnipäev hiiglaslikus Monsanto pargis, mis möödus küll mõnetise temapoolse draamatsemisega, millest teised end eriti kõigutada ei lasknud. Päikese käes ja puude all varjus lesimine, näksimine, grill, väike vein ja hea seltskond hoidsid rõõmsana. Liha hakkab viimasel ajal vastu, kala ei julgenud sooja ilmaga kaasa võtta, niisiis tegime ühe vegetariaaniga oliivõli ja soolaga piserdatud suvikõrvitsa, brokkoli ja šampinjonide grilli. Suurepärane.

16032014784

Võrratu mobiilikvaliteediga pilt Monsantost Almada suunas vaadates. Monsanto on hiigelsuur park ja vabaajaveetmisala keset Lissaboni.

Kui päike looja läks ja jahedaks tõmbus (jahe on siin hetkel 16-17 kraadi), pakkisime kraami kokku, seisime veel inimeste liikumist planeerides mõnda aega pead laiali otsas ja otsustasime paari inimesega veel kesklinna ühele õllele minna. Üks noormees oli mootorrataga ja tal oli varukiiver, mispeale üsna elevile läksin, sest selgus, et ta pakuks mulle rõõmuga küüti kesklinnani, ise läks koju reisiks ette valmistuma. Tulevane maailmarändur nimelt, alustab varsti aastast ringreisi esialgu Uus-Meremaale minnes.

Sõitsime Lissaboni suunas mööda kiirteed, liiklus mööda vuhisemas, autode vahel põigeldes. Majad tuhisesid mööda, autod jäid maha, kiivri alla tuhises aeg-ajalt natukene sooja tuult, mis juukseid sasis. Camoesi väljakule jõudes taipasime, et teistel läheb suure tõenäosusega veel kaua aega, mispeale noormees mind veel tiirule mööda Alfamat ja kitsaid tänavaid viis. Vastu sõitis paar pisikest kollast trammi, mis tänavavalguses eriti kollased tundusid, vahepeal tõusid juuksed päris püsti, sest autode vahel ei tundunud väga ruumi olevat, aga mahtusime alati läbi. Motikaga lendab kõik nii kiiresti mööda! Ah! Imeline elu!

2048

Internetist Laurence Penne foto, sellistel tänavatel trammide ja (siin küll mitte nähtaval olevate) autode vahel tuhisesimegi. Kujuta autod juurde.

Camoesi platsilt teised üles korjanud, otsustasime, et ilm on piisavalt soe ja ilus õlle pargipingil nautimiseks. Avenida de Liberdadel asuvalt pingilt meelitas meid aga lähedalolevast kioskist kostev vali Brasiilia muusika, mispeale selgus, et seal toimuvad ilusate ilmadega forro-õhtud. Forroga mul teatavasti parimad suhted pole, aga kuna seltskonnas oli sünnipäevalt kaasa haaratud hästi vahva tantsupartner (kellel forroga küll väga palju paremad suhted polnud), üks brasiillanna, kellel tantsimine lapsest saati veres ja kes seda ka meile õpetada üritas, ja üks vaba ja rõõmus serblane, siis eriti ei huvitanud, et me tegelikult tantsida ei oska ja tegime lihtsalt rõõmsalt ringe ja piruette ja teineteise varvastel tallamist.

Vahepeal tegime Banega (serbia sõber) eksperimentaaltantsu, väga vabalt lihtsalt lollitades ja balletiliigutusi ja idamaiste võitluskunstide liigutusi imiteerides. Inimesed filmisid seda millegi pärast ja mu tantsupartner Miguel küsis pärast, kas ma olen balletti õppinud, sest päris kift olevat välja kukkunud. Eks selles võib Annit tänada, sest tema õpetas, et tantsides tuleb ennast lihtsalt vabaks lasta ja mitte põdeda. Eks ta ole.

10014642_772823779397053_590564832_n

Forro keset tänavat

O que é queres ser quando fores grande?

Ehk otsetõlkes “Mis sa tahad olla, kui sa suureks kasvad?”

See on viimastel päevadel väga aktuaalne olnud. Nimelt käisime taaskord mitmetes koolides ja asutustes sellenimelise õpitoa raames YIA (youth in action) programmide võimalusi tutvustamas, a la EVS ja Leonardo ja kõik muu, mis nüüdsest on nime Erasmus+ all. Koolides on see suhteliselt rõõmus ja tavaline asi, kuna mu portugali keel on juba suhteliselt ladus ja klassitäie noorte ette rääkima minemine on mulle tegelikult suhteliselt meeldima hakanud. Ühe korra tegin apsaka ja ütlesin namorado asemel namorada, st seletasin küsimuse peale raskuste ja koduigatsuse ja ebaõnnestumiste kohta peale inimestele rõõmsalt, et siia jõudes oli mul pruta, enam ei ole (ah! portugali keel ja sood), aga üldiselt on noortega tavakoolides üsna lihtne kontakti leida ja nad võtavad meid alati soojalt ja hästi vastu. Küsimusi jagub pikalt ja säravaid silmi ja inspireeritud inimesi on alati.

Üleeile aga käisime noorteorganisatsioonis, mis on reaalselt getos. St, kui ma elan ja töötan eesti mõistes Maardus… siis Eesti vastet sellele kohale ei ole. Reaalselt. See on selline ala, kus on peaasjalikult illegaalsed immigrandid ja nende lapsed. Kui esialgu oli seal olles veidi hirmutav olla, sest nad on kõik suht… lärmakad ja agressiivsed, mitte küll otseselt minu suunas, aga üldiselt, siis hiljem, pärast juttude rääkimist ja kui nad maha rahunesid, oli lihtsalt nukker. Neil on selline eksinud kutsikate pilk, kus võimalusi ei ole ja nad ei näi nagu oskavat ja — olgem ausad — ka viitsivat midagi selle suhtes teha.

Tegu on reaalselt vähemate võimalustega noortega, kellel puudub igasugune haridus, pahatihti ka igasugune võimalus hariduseks ja igasugune teadmine oma võimaluste ja õiguste kohta. Ei ole lihtne seltskond kellega tegeleda, ses suhtes imetlen oma ülemust, kes suutis täiesti vabalt nende lainepikkusele jõuda. Sest ma oleks hirmust tardunud ja ära jooksnud, aga ma pole ka professionaalne koolitaja.

Sest… kuidas seda seletadagi. Leian, et maailmas pole ei paremaid ega halvemaid inimesi, vaid hästi palju… erinevaid lainepikkusi ja oskusi ja ka vajadusi nendega suhestuda. Igaühes on palju head, mida üles leida, seepärast on hea, et sellised programmid olemas on. Ehk motiveerib see mõnda elamisluba taotlema, või mõnd, kes koolist välja langenud, haridusteele tagasi minema. Kui üks või kaks inimest sellest abi saavad tasub asi juba ära.

Ühtlasi olen viimasel nädalal portfoliot koostanud, CVsid saatma hakanud ja vaikselt valmistun ses mõttes tagasi tulema.

Kibekiire on olnud.

Eile pärastlõunal oli mu graafilise disaini õpitoa teine pool, mille valmistasin ette põhimõtteliselt üleeile, sest portfolio ja CV tegemine võtsid eelmise nädala töövälisest ajast suure portsu ära.

Loeng keskendus värvidele ja tüpograafiale. Värvid on ägedad asjad, millest rääkida, seega oli see osa hästi ladus ja tundsin ennast enesekindlalt ja kõik läks superhästi. Panin inimesed kõigepealt koostama omaenda värviringi (mis kõigile väga meeldis, sest see oli praktiline ja hariv ja lõbus), seejärel rääkisin selle abil erinevatest kontrasti- ja harmooniaprintsiipidest ja lõpuks panin kilpkonni kaunistama. St printisin netist välja kilpkonnad, kelle kilpidele ajakirjadest erinevaid värvilahendusi lõigata ja kleepida sai. Inimestele meeldib väga joonistada, lõigata ja kleepida, seega oli see osa väga rõõmus ja kõik hästi rahul.

103_0627Kilpkonnad ja värviring. Mitte küll õpitoa parim näide, aga minu ülemuse tehtud! Ta võttis ka osa!

Teine pool aga keskendus tüpograafiale, millest on terve maailm rääkida, mida ca poole tunni sisse paigutada oli veidi keeruline seega sellega nii hästi ei läinud. Ma ei suutnud ka mõelda välja mõnda head ülesannet, nii et improviseerisin lõpuks midagi kokku. Üldine tagasisideleht aga oli ainult positiivset täis, soovitati küll ka enesekindlam olla ja sain head konstruktiivset kriitikat, aga tundub, et kõik, kes käisid, jäid hirmus rahule, tänati ja musitati ja kõike muud.

Ja nüüd on pingelangus, rõõm ja rahu. Serbia sõber ja tema brasiillannast tüdruk on külas, lähme varsti parki venelanna sünnipäeva tähistama ja kõik on soe, kevad õitseb ümberringi ja kõik on hästi.

103_0631

Alumised kolm postitit on näited, et meeldis, enam-vähem, ei meeldinud.

103_0625
Õpilased käepärastest materjalidest värviringi tegemas

 

 

Uitan

Need on tegelikult paar nädalat tagasi tehtud pildid, aga panen silmarõõmuks üles. Käin matkamas, et hea oleks.

_IGP5241Käisin Serra da Arrabidat avastamas, tatsasin ära terve parempoolse mäe ja pikalt mööda oru põhjas looklevat maanteed ja veel rongijaama ja tagasi, kokku ca 23 km (vahepeal kaotasin ära telefoni, seda otsides tuli paar kilomeetrit veel otsa. üles leidsin)

_IGP5273Mäe otsas, taustal Palmela loss.

_IGP5246 Apelsinipuu keset mittemidagit

_IGP5248
Tee täis tuuleveskeid ja iidseid varemeid

_IGP5286
Tükike iidsetest varemetest ja vaade üle tiheda asustusega ala

_IGP5295Mahajäetud maja Palmelas. Vesternimaiguline.

_IGP5300Viinapuud

Veel on vaja kirja panna see, et Anni läks ära ja tema ärasaatmispidu oli midagi hästi toredat, aga nukrat ja ta jättis siia linna vaakumi. Ärasaatmispidu oli vahva siniste juustega läbi linna seiklemine, saladuste põletamine, ohtralt head sööki ja pidu ja pralle teise praamini, õhtusöök ja pidu karnevali vaimus ja hullumeelne disko ja korvpallisaalis portugallasteg arääkimine. Siin on nimelt selline pubi/klubi, mis on läbi kossusaali ja õhtul ja öösel avatakse seal asjad ja peod lõppevad Quintalis, mis on selle hoone katusel ja kus on kanad ja haned ja alati õhtute lõpp. Nagu levikas, aga farmisem.

Järgmisel päeval oli mu organisatsiooni sünnipäev, palju suhtlemist erisuguste inimestega ja wiisporti, seejärel tagasi Lissaboni viimasele õhtusöögile hubases pubis, veetsime tema ja Mikaeliga viimase öö Alcantaras ja hommikul ütlesin põgusa aidaa, sest ma ei oska suuremaid.

VIIMEINEN+VIIKKO+038[1]

I

Ülesmäge

Kohekohe on käes viimane kuu Portugalis.

Aeg möödub siin nii suhteliselt, st alles käisin Barcelonas, ausalt öeldes käisin enda teada alles Eestis, aga sama hästi võinuks see olla kolm eluaega tagasi, sest asjad juhtuvad ja siinne ajataju on teine.

Ilmad on soojaks läinud, inimesed sulavad üles ja kõik õitseb! Õues on päike ja tuulevabal ajal ca 20 kraadi ja viimane nädalavahetus oli täiesti maagiline!

Algas sellega, et andsin laupäeval oma portugalikeelse kursuse esimese osa. Planeeritud viis tundi lühenes sujuvalt kolmeks, sest eesti või inglise keeles võiksin gestaltteooriast ja vormielementidest jahuda tundide viisi, portugali keeles on asi veits… keerulisem. Igatahes mu kolmteist õpilast olid kõik lõpuni hästi huvitatud, ei olnud haigutavaid nägusid ja tüdimust täis pilke vaid küsimused ja aktiivne kaasamõtlemine ja põnevad kompositsioonid ja kõike muud. Huh. Sel nädalavahetusel tulevad siis värviteooria ja tüpograafiaprintsiipide alused.

Pühapäeval sõitsin kolmandat korda oma sõrmuse jahile, mis Eesti iseseisvuspäeva tähistades ühelt kaunilt kesklinnarõdult kaunisse aeda kukkus. Aeda saamiseks rääkisin läbi kõik majaelanikud, sain teada klatši ja kes kellega läbi ei saa ja pärast teise ahastava kirjakese jätmist sain kõne, et tavai, tule ja otsi pühapäeval. Ja sain aeda.

2014-03-11_03-26-43-PL
Ja üles leidsin! Jube õnnelik.      

Olen hetkel vaikselt treenimas oma Camino de Santiago jaoks. Otsustasin sel puhul Almadast sõita puhkusele soomlasest sõbrale Mikaelile külla sõita, ta elab Sintra lähistel külakeses nimega Almoçageme.

_IGP5400
Pisike kollane maja müüri küljes, taamal lambakari, kes üsna peatselt meie seltsi tuli

Saabusin külla, kus oli tänavaturg täis head-paremat. Soetasime toidukraami, võtsin ühe naljaka 1eurose noore sildita kohaliku talumehe veini (äädikas!), võtsime puuvilju jms. Seejärel saabus kaks ungarlast. Ugrimugri kokkutulek! Jõime pisut veini, jutustasime igasugustest asjadest ja ühel hetkel asusime jalutama teele naaberkülla, kus ühes farmis oli just valmis saanud aasta jooksul ehitatud joogamaja (täiesti imeline koht).

Tee kulges läbi pimedate külavaheradade, valguseks oli kuu ja meiega koos jalutas üks sõbralik ja tark kutsu. Ungari keeles on koer kutya ja tigu csiga. Kohale jõudes oli veinivinet täpselt nii palju, et juttu jagus inimestega kauemalt, iseäranis jäi meelde üks neiu Inglismaalt, kes oli elanud Jaapanis, Berliinis ja hetkel tegeleb jurta ehitamise ja jätkusuutlike eluviiside viljelemisega. Vahepeal kuulasime lihtsalt muusikat, mida ümberringi erinevatel instrumentidel jammiti. Valgus tuli poolikust kuust, mis vaatamata mitte täis olemisele varje heitis, ja vaikselt praksuvast lõkkest.

Istusime põhu sees, õhk oli kevadiselt soe ja kui hakkas jahe, nihkusime lõkkele lähemale. Palju ilusaid inimesi oli, kes ükshaaval magama taandusid. Meie neljapealine seltskond aga alustas teekonda tagasi oma külla. Teel liitus meiega uus koer (sinnaminemise koera ajas hipifarmi truu ja ustav valvur kahjuks koju), must paimaias labrador, kes truult meiega viis kilomeetrit ülesmäge tatsas ja hiljem seltsiks jäi. Väga… universumiga üks oli olla, taevas siras kuu ja hulganisti tähti, läheduses mühises ookean ja inimesed ümberringi olid headust täis.
Toredasse kollasesse majja tagasi jõudes valmistasin inimestele öösöögi ja söönud kõhud täis, jäime magama.

Ärkasin vaikse kellahelina ja määgimise peale. Kõrvaloleva restorani lambakari tuli kõrvalolevale heinamaale rohtu näksima. Tõusin enne teisi üles, läksin õue, lebasin päikses, tegin paar joogaharjutust ja visandit sõpradest lammastest, vaatasin kepsutavaid tallesid ja nautisin linnamüra puudumist.

_IGP5404Udjudjuiiiii!

Kui teised üles ärkasid, tegin kõigile omleti, sõime õues päikse käes hommikust ja veetsime aeglase hommiku, mingil hetkel tehti värav lahti ja siis tulid lambad meie juurde. Mitte väga lähedale, sest nad on pelgliku loomusega, aga siiski armsad.

Seejärel alustasime matka praia Adragale ja pärast seda võtsime suuna kaljusid mööda matkates Cabo da Roca suunas, kus tahtsime päikseloojangut vaatama jõuda. Jõudsime väga lähedale, aga siis tuli teele ette suur lõhe, millest üle ei saanud. Enne Praia da Ursat seisime kaljudel, vaatasime kiiresti ookeani vajuvat ketast, mis igasuguseid erinevaid vorme võttis ja tajusime silmapiiril maailma kumerust. Päike läks Ameerikasse külla.

_IGP5446Keegi võõras üritas Praia Adragal ujuma minna, edutult.

_IGP5461
Sajameetrise kalju otsas ei ootaks tegelikult eriti kalamehi, aga see konkreetne sõbralik härrasmees rääkis mu pärimise peale igasuguseid põnevaid lugusid.


_IGP5467
Portugali rannajoon on… suhteliselt ilus

_IGP5476Oeh

Tagasiteel eksisime veidi ära, mis tähendas veel kuuvalgel külavaheteedel ekslemist. Inimsilm on ikka hämmastav asi, valgust pea et polegi, aga ometi eristab täpselt ära kuhu jalg astuda võib ja kuhu mitte.

Koju sõitsin kolm tundi ja kõikide elektrooniliste vidinate akud olid kummalisel kombel tühjad, ei olnud seltsiks muusikat, raamatuid ega telefoni, see-eest aga oli endal vaatamata tühjale kõhule sajaprotsendiliselt laetud tunne, päiksest põlenud põsed, vaikselt riietelt hajuv lõkkelõhn ja peatäis helgeid mälestusi.

_IGP5422Poosetan rannas ja näen välja nagu saksa turist.

_IGP5460Poosetan vol 2, siin veits vähem saksa turistine

 

Rotielu

Koht, kus töötan, koosneb neljast põhiliikmest ja hunnikust vabatahtlikest, kes kõik töötavad kohaliku kogukonna heaolu edendamiseks, st tööjõupuuduse vähendamise nimel, tehes koolitusi vanainimestele, kes tahavad oma välismaal elavate laste või lastelastega rääkida ja palju muudki veel. Teoorias kõlab imevahvalt! Praktikas on ka tegelikult- vanurid ja kõik need natukene hullukesed ja otukesed, kes igapäevaselt läbi jalutavad, on hästi armsad.

A mis sa porised siis, kõlab nii vahvalt?

Mm, suht keeruline situatsioon on siin ja muresid on selles grupis palju. Minu arvates peaasjalikult tööjõu organiseerimises ja suurtes suhtlusprobleemides erinevate osapoolte vahel. Ja suhtlusprobleeme on ohtralt.

 

Mulle meeldib siin üldiselt väga, aga ma ei meeldi ilmselgelt eriti neile. Momeelest on nad üks päris vahva ja kirev seltskond. Endapoolne viga, mida siiralt tunnistan, on see, et olen ehk veidi vaikse- ja aeglasevõitu ning et mul läheb aega asjade protsessimiseks. Võib-olla on see osaliselt rahvuslik eripära, sest Eesti kontekstis ei saa öelda, et oleksin just kõige vaiksem või aeglasem inimene, aga pmtselt heidetakse seda mulle siin kõige rohkem ette.

Ilmselgelt on siinses kontekstis oluline äärmiselt agressiivne initsiatiivikus ja seda mus… vist tõesti pole piisavalt. See on üks kaootiline koht, milles kõik peavad tegelema kõigega ja kõik saab ääri-veeri ja kuidagiviisi kokku klopsitud, aga tööjõusuunamine on täiesti null. Ma olen rohkem harjunud sellega, et tehtav töö jaotatakse osapoolte vahel kas või enam-vähem ära ja emotsioonid jäetakse ukse taha, st oma halba päeva ei elata tööl olevate inimeste peal välja.

Aga vot näedsa, siin nii asjad ei käi. Peaboss on kibestunuvõitu ja üsna emotsionaalne härrasmees, kes kõike läbi must-valgete prillide vaatab. Kui nad küsivad mult, miks ma pidevalt ideid ei loobi ja üritusi ja asju ei korralda, siis nad ei adu, et kõik need korrad, kus ma mingi ideega lagedale olen tulnud, mis on kuratteabmillisel moel organisatsioonile pisut vastukarva, on keegi äkitselt pahane ja pahurdab kuskil häälekalt. Motiveeriv, kas pole?

Olen harjunud konfliktidega tegelema rahulikul ja põhjamaisel moel ja mulle tõesti ei meeldi, kui emotsioonid lakke lendavad ja uksed paukuma hakkavad. Sestap olen vaikselt oma asjadega tegelenud, kõik tööd, mille tegemiseks loa olen saanud või mis mulle kätte on antud või mis iganes, laitmatult ära teinud ja oma elu elanud, sest peaasjalikult ollakse vihased mu venelannast korterinaabri peale, kellele hirmsasti meeldib kurta ja oma rahuolematust kõigega väljendada. Aga nende jaoks oleme me täpselt üks ja seesama inimene, sest tema viriseb ja mina olen vait või räägin mingeid imelikke asju.

Ja siis tuleb välja, et nende silmis puudub mul igasugune solidaarsustunne ja et mu vaiksus võrdub nende silmis hoolimatusega.

Annan alla.

Kommunikatsioonil on kaks osapoolt, ma olen kuude viisi igapäevaselt üritanud inimestega tühjast-tähjast rääkida, küpsetanud, jutustanud elust, ennast enam-vähem rahulikuna hoidnud ja tobedaid nalju teinud selle üle, kui keegi tujutseb ja palju muud.

Ja me oleme venelannaga endiselt täpselt üks ja seesama inimene. Eelmisel nädalal sain selle peale reaalselt vihaseks ja pidasin neile pika kõne, kuidas nii ei ole ilus teha ja äkki nad järgmiste vabatahtlikega nii ei tee. Eks näis. 

Ühtlasi heidetakse meile ette, et hispaania praktikandid, kes siin kolm kuud olid, said palju parema ühenduse organisatsiooniga ja iga kord, kui seletan, et no veits nagu keele ja kultuuriruumi küsimus, väidetakse, et selliseid asju pole nende silmis pmtselt olemas.

Tahaks neilt siiralt paluda, et mingu viieks kuuks Eestisse tööle ainult eestikeelsesse keskkonda ja võtku kaks soomlast kaasa – näikse kes kellega kiiremini ühenduse saab. 

Aga hea EVS ei olegi lihtne EVS, sellega ma nõustun. Lihtsalt halle juuksekarvu on palju rohkem ja naiivsus maailma ja inimeste headuse osas natuke objektiivsemaks muutunud, st nii halbu kui häid inimesi on igal pool, tuleb lihtsalt kõigiga toime tulema õppida.

Nüüd lõpetan oma kuu aega ära, tööd on veel mehemoodi teha: annan portugalikeelse graafilise disaini workshopi, korraldame rahvusvahelist päeva koolis ja pean kokku klopsima veel kaks videot.

Ja pärast seda lahkun töölt suure hurraaga, tatsan ära oma palverännaku ja lapin kokku kahjustunud närvirakud ja ootan pikisilmi kollektiivi, mis ei koosneks kaosest, kahtlase väärtusega naljadest, ja eneselegi teadvustatult negatiivsest mõtlemisest. 

Päriselu, here I come.

Image

Vaade meie Oficina de Juventudele, vasakul on uks kööki, paremal üldala, kus inimesed tiksuvad ja õpivad ja arvutites käivad ja punane kuubik, kus on koosolekud ja mis suvekuudel ebainimlikult palavaks läheb. Soundtrack: igikestev VH1