Monthly Archives: January 2014

Niiske

Vihmad on kohal ja kuivust ei leia kusagilt. Rõskus poeb kontidesse ja hinge, külmus enam isegi ei heiduta. Atlandi ookean toob heitlikud tuuled ja ootamatud ämbritäied padukat. Kodust väljudes ei tea kunagi, mis ees ootab.

Vahva fakt: Lissaboni kandi aastane sademete hulk on sama, mis Dublinis. Sajab umbes 90 päeval aastas, nii et võite vaid ette kujutada, millist sorti vihmad siin on. Eesti sügistormid aint got nothin’ on this.

Sealjuures on ka inimesed mornimaks muutunud. Töökeskkonnas on igapäevane pinge ja veelgi rohkem karjumist, närvid on nädala lõpuks nagu viiulikeeled. Jooksmas käimine teeb olemise veidi paremaks, aga suht must aeg on parajasti käimas. Igasugune soov tulevikus lõunamaale tööle jääda on hetkel täiesti ära hajunud. Nagu ilm, on ka inimesed jube heitlikud, kunagi ei tea, mis reaktsioon teiselt poolt vastu tuleb, kui midagi ütled.

Selle vastu peaks hullulpööra sotsiaalseks muutuma, eksole, otsima seltsi ja õues lõbutsema, aga märjad jalad ja võõrad inimesed ei tundu eriti ahvatlevad, niisiis naudin isolatsiooni ja poen teki sisse peitu, vabadel õhtutel maalin-joonistan, nikerdan midagi arvutis või tegelen millegi eskapistlikuga. Une-eelsed ristsõnad hakkavad otsa saama, kui keegi tahab juurde saata, küsige aadressi.

Kolm kuud on veel jäänud, aga ohtralt seiklusi on veel ees: veebruari keskel sõidan Barcelonasse, aprillis enne tagasitulekut käin ära palverännakul Portost Camino de Santiagoni (mitte religioosne palverännak, pigem selline… sisekaemuslik) ja 13. aprillil kell 17.10 olen Eestis, kui Easyjet mind ära ei eksita. Niisiis on hetkel pigem selline laine madalseis järgneva jaoks energia kogumiseks ja enesearenguks. Meeldiv sealjuures.

Eelmisel nädalavahetusel käis mul Portost külas Jane, kolm väga toredat päeva täis jutustamist, jalutamist, kedagi, kellele süüa teha (ah, palun, kui ma Eestis tagasi olen, laske mul endale süüa teha!) ja head meelt.

Ükspäev käisime vene neiudega Fadot ka kuulamas, kes Lissaboni satub, otsigu Alfamas reede õhtul üles koht nimega Tasca do Jaime, seal on eriti ägedad vanamehed, kes võimsalt fadotavad. Natuke keeruline üles leida, nurgataguse nurga taga ja keldris, aga uudistamist väärt.

Tagasi tööl

Teadsin, et esimene nädal tööl saab olema teistsugune, sest meil pidi olema rahvusvaheline kohtumine. Päris täpselt ei teadnud, mis see olema saab (nagu ikka), aga nüüd tagasivaates SEE OLI NII VAHVA.

Töötame koostöös teiste organisatsioonidega sellise platvormi kallal, mille nimi on “The Others”, mis on inimõigusi tutvustav tööriist, st inimesed kasutavad seda selleks, et aidata lastel ja noortel tutvuda inimõigustega, asi peaks tulema midagi interaktiivse mängu sarnast.

Sel nädalal kohtusid inimesed Katalooniast, Jordaaniast, Egiptusest ja Portugalist selleks, et mõelda välja tegevuskava, tegelasi, plaanida edasisi käike. Minu ülesanne oli kõike üles filmida, pildistada ja kaasa mõelda karakterite loomisel, tegeleda disainiga jms, st anda kõigele nägu. Pmtselt võite saidi esialgset ja katkisevõitu versiooni vaadata siit.

Kohtumisel oli tohutult äge vesta juttu inimestega Jordaaniast (neil oli just natuke aega tagasi lumetorm) ja Egiptusest, lihtsalt uudishimust, kuivõrd erinevad kõik asjad on. Ja palju oli sellist lõuna- või õhtusöögilaua taga istumist ja arutelu, mis on erinev, mis on sama, mis on täitsa pea peale keeratud.

Jordaania neiu rääkis väga rahulikult, kuidas temal veab, sest ta on liberaalsest perest, kes lubab tal üksi reisida ja isegi poiss-sõpra pidada, aga üldiselt kortsutatakse selle peale ikka väga palju kulmu ja noored deidivad heal juhul salaja. Põnev oli ka kuulda seda, et Egiptuses on lihtsam inimene surnuks sõita kui alla ajada, sest surnuks sõitmine tuleb odavam ja lihtsam ajada. Õõvastav. Sinnakanti liiklema ei kipu.

See oli täpselt see, mida ma siinkandis hullult igatsenud olen: kultuurivahetus. Isegi oma organisatsiooni inimestega sain rääkida sellest, mis Portugalis momeelest imelik on, sain sellele põhjendusi ja… olgem ausad, mumeelest peaks EVS sellistes kohtumistes seisnemagi, mitte kontoris istumisel ja omaette arvutis nohisemisel ja prokrastineerimisel.

Proovisime erinevate rahvuste toite, sokutasin lauale ka Eesti kamatahvli ja valge mustikašokolaadi. Hispaania/Kataloonia Turrón oli imehea, osa sellest oli natuke nagu mandlihalvaa, osa martsipan pähklitega. MmmmmmmmImage

Nägin enamuse kohtumisest selline välja. Kaamera näos st, riideid vahetasin ja ei olnud ainult õues. 

Image

Vaade Palmelast, käisime seal uuesti päikseloojangu ajal hingematvaid vaateid nautimas. 

Eesti

_IGP4168

Pireti juures nägin sellist asja, suhestumisväärne.

Istun tagasi Almadas, väljas ladistab vihma, kõrval on kohv, mis on ainus soe asi selles toas. Eile läksin ja ostsin posu küünlaid, lootuses, et soojus ja valgus võtavad selle läppunud haisu ja rõskuse veidi vaiksemaks. Peaaegu et töötas.

Eesti on veidi keeruline asi, millest kirjutada, aga võiks.

Eelkõige keeruline selle pärast, et kõik seitse eemaloldud kuud ei tundunud seal üldse… olulised. Põhimõtteliselt on elu Portugalis nagu Alisa kunagi tabavalt ütles üks elu teise sees. Kui enne lahkumist oli selline tunne, et olen puhta teine inimene, loomult iseeneslikult kõikvõimas ja nii lahe, et ise ka enam ei usu, siis Eestis tulid vähemalt osaliselt mõningased hirmud ja ebakindlused kolinal tagasi.

Just seetõttu, et jõudsin järeldusele, et eelistaksin ikkagi tagasi tulla. Kui enne siit äraminekut oli põhjalikult suva mis maailmanurgas järgmiseks maandun, siis nüüd ei tundu Eesti enam teps mitte halb koht.

Ehkki välismaal elamine on uskumatult äge, on see ikkagi jagamata/jagamatu kogemus. Elan siin ainult enda jaoks ja enda suva järgi ja see on hästi hea endaga sõbraks saamise nimel, aga see sai nüüd tehtud, tahaks nüüd teistega ka sõber olla. Ja ofkoors rahvusvahelised sõbrad-tuttavad on fantastilised, aga pere ja kodu ja süda on kodumaal. Ja kodumaa on nii väike ja väheste inimestega. Portugalis on rahvast küll ja veel, küll siin mu asjaajamised ära asjatab, aga Eestis tundub iga tehtud tegu edasiiv. Vabatahtlikku tööd tahan millegi jaoks kindlasti ka kodumaal edasi teha, aga näikse kus.

Jõuluõhtu eel istusime õe ja emaga vaikselt, jõime veini, saunatasime ja lobisesime. Jõuluõhtu oli rahulik ja tore, aga sõitsime linna tagasi suundudes metsseale otsa.

Enne jõule sain kokku hulga inimestega. Pärast jõule ka. Head kokkusaamised olid.

Aastavahetusel olime hunniku rahvusvaheliste inimestega Praca de Commerciol, ilutulestik peade kohal möllamas, pärast käisime Mourarias.

31122013755

Läti neiul Agnesel olid linnukesed peas, mis oli imevahva! Ma panin neile nimeks Saša ja Maša (roosad), Vova ja Dima (sinised) ja Nadja (kollane). 

Hommikul istusin umbes tund aega hüpnotiseeritult Anni pest reject seadeldist vaadates ja mõeldes asjade üle järele. Mingil hetkel liitus Anni ka, siis jutustasime ja vaatasime vilkuvaid tulukesi edasi. Esimene jaanuar oli aeglane hommik, õhtul istusime mo juures peatuvate sloveenlase, itaallanna ja kreeklannaga, jutustasime maailma erinevuse üle ja sõime rämpstoitu, sest esimesel jaanuaril oli kõik (kaasaarvatud supermarketid kinni)

01012014471

Ma ei tea, kas teie teate seda absurdsusehetke, kus mõtted on täiesti kusagil mujal, aga pilk ühte kohta fikseeritud. Ja kui äkitselt teadvustad endale, mida sa parajasti teed (sel pildil istun Alcantaras kuskil põrandal ja olen vaadanud üle tunni järjest plinkivaid tulukesi), siis see tundub täitsa sürreaalne ja hästi naljakas ja kuidagi täiesti maailmast väljaspool. Kui ei tea, siis noh, ups. 

Uus aasta märgib kampaania “Get your shit together 2014” algust. Näikse, kuidas läheb.